IMG_4406IMG_4425IMG_4435IMG_4451IMG_4461IMG_4466IMG_4500IMG_4538IMG_4546IMG_4557IMG_4570IMG_4580IMG_4609IMG_4611IMG_4623IMG_4629IMG_4642IMG_4665IMG_4683IMG_4690IMG_4706IMG_4717IMG_4332IMG_4345IMG_4724IMG_4755IMG_4762IMG_4765IMG_4767IMG_4775IMG_4800IMG_4814IMG_4842IMG_4850IMG_4861IMG_4868IMG_4871IMG_4882IMG_4911IMG_4915IMG_4918IMG_4924IMG_4933IMG_4943IMG_4947IMG_4951IMG_4957IMG_4960IMG_4970IMG_4974IMG_4975IMG_4982IMG_4989IMG_4998IMG_5008IMG_5018IMG_5024IMG_5051IMG_5064IMG_5067IMG_5095IMG_5107IMG_5145IMG_5149IMG_5152IMG_5159IMG_5178IMG_5190IMG_5194IMG_5207IMG_5214IMG_5238IMG_5241IMG_5247IMG_5255IMG_5257IMG_5259IMG_5269IMG_5271IMG_5272IMG_5288IMG_5295IMG_5300IMG_5314IMG_5321IMG_5328IMG_5337IMG_5347IMG_5361IMG_5373IMG_5381IMG_5404IMG_5405IMG_5421IMG_5426IMG_5441IMG_5446IMG_5455IMG_5464IMG_5469IMG_5498IMG_5511IMG_5517
IMG_5526

 

Mulle nii meeldib kui pildid jutustavad mingi loo ning superluks kui seda lugu saab jutustada läbi inimeste endi kodude ja elude, mis annab piltidele oma unikaalsuse ja erilisuse.

Oli laupäeva hommik kui saabusin Epu ja Roometi juurde ning me kõik kolmekesi veel polnud suutnud und silmast ära pühkida. Enne pildistamist Epp veel kirjutas, et neil on kodu küll pooleldi remondis aga et ehk ikka saab. Mina selle pärast üldse muret ei tundnud ning arvasin, et vahest on lahe ka pahteldatud seinade ja värvipottide vahel pilti teha. Kohale saabudes selgus, et pisikene maja oli asumis üks esimesi, mis oli Roometi vanaisa poolt ehitatud ja seal oli tunda sellist mõnusat klassikalist nõukogude aega veel, mida noored küll nüüd järkjärgult uueks teevad. Inimesed alati arvavad, et nende kodu pole piisav pildistamiseks, kuid tegelikult pole mina veel näinud kodu, kus pilti teha ei saaks, sest aknad ja valgus peaks olema igas elamises enamvähem olemas. Omal kodul on oma karakter, mis iseloomustabki meid selles praeguses ajahetkes ning annab meile omase energia.

Ma Epult veel uurisin päev enne, et ehk tal on kodus olemas saia, piima, muna, suhkrut ja kaneeli ning ütles, et kõik on olemas. Hommikusöögiks tuli ju miskit toredat teha ning nii siis neid vaeseid rüütleid tehtud saigi, mida olin ise üle pika aja just paar õhtut varem neid kodus teinud ning teadsin, et piltidele annavad nad mõnusa värvi ja iseloomu. Roomet veel imestas, et mis need vaesed rüütlid on ja meie imestasime vastu, et kuidas sa pole neid söönud, mida ikka aegajalt lapsena on kodus saadud.

Eesmärk oligi siis pildistada selliseid toredaid paaripilte, mis ei oleks jäigad ega rangelt poseeritud, vaid pigem loomingulised ja vabad, samas veidi sensuaalsemad ning ka buduaaripilte. Ohh ja siis Roomet, kes ise ka pildistab, ütles mulle klassikalise lause, et ma olen alati arvanud, et ma ei ole fotogeeniline 😃. Mu silmad läksid imestusest suureks, et ise pildistab aegajalt ka teisi ja siis ütleb lause mida pole olemas 😊. Täiesti normaalse ja tavalise eesti mehe välimusega mees, kes ei pea ka olema ma ei tea mis. Naersin küll sõbralikult ikka, kui ta veel riides oli, et ta paistab pikk ja peenike, et võib ära murduda. No ja assaraks kui ta pluusi seljast võttis ja sealt selline seksikas meesterahva karvane rind välja tuli. Siuke eriti äge, mis annab piltidele kifti karakteri veel lisaks tema habemele ja tätoveeringutele. Urrrrrrrr. Ja nii me siis saimegi seal mitu tundi naerda, juttu puhuda, vaeseid rüütleid praadida ja kakaod teha, Roometi kitarri improvisatsiooni kuulata ning kõige tipuks ägedad pildid tollest hetkest. Lisaks veel Epult tuli idee eelmine õhtu isiklikest piltidest see süda seinale teha ning üks toalill voodi nurka panna, mis nii ägedalt mängima jäi selle voodi taustal, mille Roometi isa on ise oma kätega teinud. A ja üks maailma suur kass oli ka, kes ei tahtnud et teda pildistataks 😃.

Kutsuge mind oma kodudesse pildistama ning kui sõbrad ostavad uue kodu, siis kinkige soolaleivakingina neile oma uues kodus fotosessioon, millest saavad kodu seinale mõned ägedad suured pildid iseendist. Ma olen siin isegi rääkinud, et kinnisvaramaaklerid võiksid ka ise oma headele klientidele uue kodu soetamisel šampapudeli asemel hoopis uues kodus fotosessiooni kinkida. Ning kodudes saab pildistada igas stiilis pilte – üksinda portreesessioon või buduaarisessioon või sama asja paarina. Peredega saab üles võtta omas keskkonnas loomulikke perepilte ja toimetusi ning lapsi mängudega ülesse, samuti beebiootust või vastsündinu pilte. Täpselt sama asja saab suvel maakodudes teha ning samuti hobidega seotult saab pildistada. Võimalusi luua erilisi hetki ja pilte on lõputu.

IMG_0947IMG_0955-2IMG_0971IMG_0984IMG_0997IMG_1050IMG_1054IMG_1071IMG_1073IMG_1078IMG_1089IMG_1092-2IMG_1094IMG_1099IMG_1122IMG_1126IMG_1135IMG_1162IMG_1181IMG_1209IMG_1211IMG_1227IMG_1238IMG_1253IMG_1261IMG_1267IMG_1292IMG_1374-2IMG_1378-2IMG_1402IMG_1412IMG_1441IMG_1450IMG_1457IMG_1464IMG_1475

Rõõm on taas minupoolne, et sain loa näidata pilte teile ühest vahvast rosinasilmast. Tütarlaps olevat avaldanud isale soovi minna fotograafi juurde ning nii mulle kirjutati ja aeg ka kokku lepitud sai, et lapsele sessioon kinkida. Väga harvad on sellised korrad, kus isad tulevad lapse/lastega pildistama või mõni isa oma tütre pildistama toob ning see on alati kuidagi eriti südant soojendav näha kui isad oma lastest väga hoolivad ning nendega tegelevad.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada teile hoopis miks see pildistamine mind ennast üllatas ja mulle suurt rõõmu valmistas. Valisin siia esimeseks pildiks teile ühe lähedalt pildi, kus tütarlaps nii rõõmsalt naerab ja ilmselt kõik te ka tähele panete selle naeratuse erilisust, sest sealt vaatavad rõõmsalt vastu breketid. Ja see on see koht mis mind väga üllatas kui ma pildistama hakkasin. Kui ma kaamera kätte võtsin ja tütarlaps siiralt naerma hakkas, siis mu varasemale kogemusele tuginedes tuli minu sisimas reaktsioon, et ilmselt tahab ta piltidel suu kinni naeratada ja breketeid varjata. Selle peale ma kohe automaatselt ka küsisin, et kas sa soovid suu kinni naeratusega pilte ning sain kõrvalt nii isalt kui tüdrukult endalt vastuse, et suu lahti naeratamine ei ole mingiks probleemiks. Teate, niipalju kui mina olen oma elus breketeid kandvaid inimesi näinud, siis mittekeegi neist pole julgenud suu lahti naeratada on nad siis lapsed või täiskasvanud ning kramplikult hoitakse seda kriipsusuud või naermisel varjatakse käega suud. Selline mulje on jäänud, et nagu breketite kandmine oleks häbiasi ja oh seda õudust kui tohiks lasta neil suust välja paista. Millegipärast tekib inimestel selline imelik alaväärsuskompleks, samas kui minu arvates on just positiivne, et on võetud kätte, et hambad korda ja sirgeks saada ning see on täiesti normaalne, et oma suu eest hoolt kantakse ja kui vaja siis ka peavad mingi aja need breketid suus olema. Lapsena olen ma isegi kandnud klambreid, mis tol ajal olid sellised roosa suulae ja üle hammaste traadiga aga ma ei mäleta, et ma oleks kunagi välimust põdenud, pigem seda kui vastikult ebamugavad nad olid ning ma enne õiget aega need nurka viskasin 😊. Ja minu jaoks näitab kui terve mõttemaailma ning tugeva enesekindlusega üks noor neiu on, kellest kasvab ennast armastav naine. Ja teate, ta koguaeg naeriski ning meil oli raskusi saada veidi tõsiseimaid pilte, kus enne tuli ennast tühjaks naerda, et veidi tõsisemat nägu pähe saada. Eks see suhtumine saab alguse ka kodust ja kuna tüdruku ema on hambaarst, siis ilmselgelt on laps saanud suurepärase teavitustöö breketite kandmisest ning sellest, et see ei ole asi mida põdeda ja jätta oma ilus naeratus naeratamata. Seega kui teil on lapsed, kes muretsevad oma breketitega naeratuse pärast, siis siin on üks vahva eeskuju ette näidata, et mitte midagi põdeda pole ja olgu rõõmsalt edasi samasuguse naeratusega nagu alati. Kui minu teha oleks, siis sellised toredad pildid paneks ma hambaarsti kabinettides ootesaali seintele, et teised lapsed neid näeks, kel klambrite kandmise teema käsil, no ja ilmselt ma kirjutaks pildi alla ka ühe toreda või põneva loo pildil olijast teistele lastele lugemiseks ka. Ja mingi laheda sotsiaalmeedia kampaania breketite kandmistest ja lastest breketitega võiks keegi ka teha, mis muudab seda häbitunnet pigem vastupidiseks ehk uhkeks kandmiseks ning mis ütleb, et see on äge :).