IMG_0878IMG_0866IMG_0885IMG_0909-2IMG_0964-2IMG_0947-2IMG_0938-2IMG_0926IMG_0921-2IMG_0971IMG_0998IMG_1024IMG_1029-2IMG_1031-2IMG_1043IMG_1058IMG_1066IMG_1090IMG_1115IMG_1149IMG_1155IMG_1218IMG_1247IMG_1264IMG_1291IMG_1291IMG_1314IMG_1319IMG_1335-2IMG_1353-2IMG_1363IMG_1375IMG_1388IMG_1405IMG_1408-2IMG_1437IMG_1453IMG_1467IMG_1470IMG_1521IMG_1523IMG_1545IMG_1570IMG_1619IMG_1645IMG_1665IMG_1667-2IMG_1671IMG_1678IMG_1683IMG_1742IMG_1761IMG_1766-Edit-2

 

Kuidas seda lugu teile rääkidagi, samas võiksin kogu sellest olukorrast kirjutada siin läbi erinevate teemade vähemalt neli erinevat lugu – mehest, naisest, armastusest, kehakaalust ja minapildist. Aga no ma ei saa jätta ju teile kirjutamata taas üht lugu, mida need pildid minu jaoks räägivad ja see on tükike ka minu isiklikust elust ja räägime siis mehest.

Et kogu lugu ausalt ära rääkida, siis ulatub see mitmekümne aasta taha (keegi nüüd muid asju kohe arvutama ei hakka eks) siis keskkoolis oli mul üks klassivend, kes tuli pralleelist minu klassi alates kümnendast klassist. Minu jaoks oli ta alati totaalsest nohikust tagasihoidlik ja häbelik introverdist poiss. Poiss kes oli väga pikka kasvu ning selline kleenuke aga tundus, et pea tal lõikas. Mul on siiani meelde jäänud kuidas tal oli oma pea hoiak, mil pea oli alati ettepool kaldu suunatud ehk teisisõnu pea maas ja oma kulmude alt ta otsa vaatas, selline häbelik. Ta praktiliselt kunagi ei suhelnud ega kellegagi ei rääkinud peale oma pinginaabri, kes samuti koos temaga teisest klassist meile tuli. Igatahes, mingites tundides ta sattus minu taha istuma ja alati ta teadis kõike ning ma nii selgelt mäletan kuidas ma aegajalt oma pingis ümber pöörasin ja ripsmeid plaksutasin ning palusin, et ta mind aitaks või mingeid vastuseid ütleks. Iga kord ta tegi sellise näo, et ta niiväga nagu ei tahaks aga ikka alati ta aitas. Ja siis ma alati ilusasti ütlesin aitäh ning ta manas näole alati selle talle omase tagasihoidliku moosivarga naeratuse. Kui nüüd ausalt meenutada, siis ma üldse ei teadnudki, mis on tema huvid, hobid koolivälisel ajal ja kes ta muidu inimesena üldse oli aga need mälestused on mul nii tugevalt meeles.

Vahepeal siis on möödunud kooli lõpetamisest need valgusaastad ja kuidas nüüd öeldagi, siis järgmine moment on seesama klassivend saanud endale karvase rinna ja väga karvased jalad, ajanud pea püsti, jätkuvalt sellesama moosivarga naeratusega, kasvatanud juurde veidi kehamassi, saanud omal alal väga edukaks, laia silmaringi, mõnusa jutu ja hea huumorisoonega meheks, kes satub mu kaamera ette sellisesse olukorda nagu te siit piltidest näete. Jah nagu te juba aimasite siis tegu on sellesama nohikust klassivennaga, kes niiväga oma naist armastab ja on nõus tulema mu kaamera ette neid sensuaalsemaid paari buduaaripilte tegema. Ja oli ütlemata tore taaskohtumine ja ka inimese taasavastamine ning minu mälestused ujusid kõik pinnale.

Kogu see asi kokku on nii naljakas ja omapärane kuidas tegelikult enne meie taaskohtumist tollest keskkooli poisist minu silmis mees kasvas. Põhjus selles, et klassivenna naine kellega olime asunud pildistamise kokkuleppimiseks rääkima, kirjutas järsku, et kuule sa oled mu mehe klassiõde. Ning siis ma vaatasin Helena FB seina ja nägin, et ta peab mingit blogi. Õhtul siis enne magaminekut võtsin selle blogi lahti ja vaatasin ning lugesin mis seal on. Helen kirjutab seal täiesti avalikult oma elust, kuhu muidugi kuulub ka minu klassivend ning seal on kirjas väga palju tema suhetest, võitlusest oma minapildi ja kehakaaluga, tema tõusud ja mõõnad, tema toidu ja tervisliku elustiili huvist jne. Aga läbi Helena juttude hakkas vaikselt mulle silma klassivend, kes tundus olevat kasvanud avatumaks ja laia maailmavaatega meheks. Kes ka lugeda tahab, siis Helena Blogi FB on siin: https://www.facebook.com/helenablogi/ ja blogi enda koduleht on siin: http://www.helenablogi.ee/

Aga kui nüüd minna Helena enda juurde siis ilmselgelt on tegu ühe ägeda Duracelli jänesega, kelle puhul tundub, et ta vist kunagi energiast tühjaks ei jookse, lisaks veel panna sinna juurde ka naerukajaka roll imeilusa naeratuse ja silmadega on üks särtsu täis kombinatsioon. Aga Helenaga enne sessiooni vestlusest veidi, kus ta kirjutas mulle lauseid messengeris: „Kadri! Tuli just välja, et sa oled mu mehe klassiõde.”, „Ja loodan, et sobime sulle kaamera ette, sest oleme täitsa nn. tavalised. Minul naiselik/puusakas keha ja tema selline pikk ja sihvakas” „Tahaks koos kifte pilte. Ma ise olen mitmel korral käinud ja nii äge naiselikkuse boost.” , „Kuigi mõni fotograaf kipub liigselt töötlusprogramme kasutama ja siis mul tekivad kahetised tunded”, jutt vahel päris naistest minu poolt ja siis „Just, sellepärast ma su loomingul silma peal hoiangi”„Sellepärast sa oledki nii suur inspiratsioon”.

Ja kui me pildistamise peale kolme tundi lõpetanud olime ja autode juures veel juttu rääkisime (mida oleks ilmselt veel mitmeks tunniks jagunud) ja Helena ütles, et tema on üks, kes alati mu tekste loeb, siis see tundub mulle alati nii ulme, et ma küll kirjutan ja veidi siin nagu omaette jutustan, et kuskil on inimesed, kes päriselt ka mu tekste loevad ja mu tegemisi jälgivad. Helena silmad lõid rääkides lausa särama. See tundub kuidagi nii kauge, et ma teeks seda kõike nagu vaikselt siin üksinda omaette ning keegi nagu ei näeks. Hiljuti kohtasin üht kursakaaslase ema ning tema ütles, et oleks tema nooruses olnud keegi minusugune, kes naisi niimoodi toetanud ja minapildiga julgustanud ning ta alati loeb huviga kõik mu tekstid läbi. Või kui ma vahest loosimisi teen ja mõned inimesed kirjutavad, et nad loevad ja vaatavad. Ja siis nendel kordadel ma tunnen, et see vist ongi tunnustus minu tööle kui keegi leiab inspiratsiooni ning huviga on minu tegemistega kaasas ning ma olen selle eest alati väga tänulik.

Igatahes aitäh, et te kõik siin olete ja minu asja jälgite!!! Tulge pildistama ka:)