fbpx

Ilu sinus eneses!

IMG_2526IMG_2542IMG_2552IMG_2569IMG_2577IMG_2592IMG_2600IMG_2614IMG_2624IMG_2627IMG_2636IMG_2647IMG_2649IMG_2652IMG_2682IMG_2690IMG_2698IMG_2705IMG_2712IMG_2826IMG_2840IMG_2847IMG_2851IMG_2857IMG_2876IMG_2880IMG_2887IMG_2914IMG_2923IMG_2925IMG_2935IMG_2944IMG_2949IMG_2955IMG_2983IMG_2990IMG_3014IMG_3016IMG_3034IMG_3043IMG_3053IMG_3078IMG_3108IMG_3113IMG_3124IMG_3133IMG_3143IMG_3160IMG_3168IMG_3171IMG_3182IMG_3187

 IMG_2496-EditIMG_2803IMG_2782IMG_2760IMG_2750IMG_2742
Kehalugu
Ma vahest nutan. Ma olen nutnud oma töö pärast siis kui mul on pingeline töö periood, kus töötan ka öösiti magades vahest 4 tundi, et kliendid saaks õigel ajal pildid kätte. Aga vahest ma nutan oma töö pärast, kui ma näen võrratut ilu piltidel, kus ma taas saan mõnele naisele näidata kui ilus ta on ja see läheb mulle nii hinge. Ma õhtul töötlesin neid pilte ja mul olid pisarad silmas. Aga nutma hakkasin siis, kui olin küsinud kliendilt, kes lubas oma pilte teiega jagada, et kas ta oleks nõus mulle jagama ka oma keha lugu millest me sessiooni käigus üldse ei rääkinud. Ja siis ta oli tükk aega tasa ning mingi hetk ilmus mu ekraanile tekst mida ma jagan ka teiega. Ilmselt siinkohal mul rohkem sõnu pole olles nii tänulik sellise usalduse eest. See on mõtlemiskoht teile kõigile ja pildid teile vaatamiseks ka siin, siiralt, ausalt, ilma midagi muutmata ja isegi pigmendilaik jalale alles jäetud – PÄRIS NAINE:
 
„Kui ma olin veel täitsa plikatirts siis olin alati rõõmsameelne, hästi aktiivne ja liikuv laps. Mingi hetk, seal umbes kui olin 10, hakkasid asjad muutuma. Loomulikult oli selle kõigega seotud ka kõik mind ümbritsev ning raske periood kodus. Kõige selle stressi ja muude probleemidega ma ei leidnud endale muud lohutuskaaslast kui toit. Eks toit oli maitsev ka ju… Noo ja nii see läks. Alates sellest ajast peale olen ALATI olnud teistest suurem ja kogukam. Koolikiusamine, muu vaimne terror. Kõik käis mu keha pihta ning mingi hetk hakkasin ka endasse ise nii suhtuma. Ma hakkasin enda kehasse halvasti suhtuma, seda halvasti kutsuma. Minu vaimne olemine muutus, ent sporti ja asja tegin ikka suure innuga, olenemata sellest, et olin kogukas ja suur, ok, paks. Ma nautisin suusatamist, korvpalli, rahvastepalli, kergejõustikust mõndasid alasid. Vihkasin jooksu aga kõik see seesmine olemine ja ebakindlus kasvas. Mingi hetk läksin spordikooli, sain end vormi ent peale seda muutus taaskord kõik. Aasta, poolteist peale keskat suutsin olla veel vormis, ent siis kuidagi see kaal hakkas jälle kasvama ja kasvama kuni jõudsin oma tippkaaluni… Ma ei häbene seda ka öelda, et oli aeg kui see keha oli 120kg raske.
 
Ma suutsin oma kehaga nii lahku kasvada, et ma ei suutnud end isegi mitte enam peeglist vaadata. Mul tekkisid okserefleksid kui ennast nägin. Ma vältisin silmsidet endaga. Miks?! Eks ikka häbi pärast mida tundsin, ent mida ma ei tahtnud enesele tunnistada. Ent kõik muutus 2017 aastavahetus vastu 2018 kui ütlesin endale vaikides, et ma olen see aasta asjadele avatud. Ma ütlen asjadele “jah”, ma võtan aja iseendale. Ma tegelen endaga, mitte koguaeg teistega. Ma annan endale mitte teistele. Ja see vaikne ent siiski nii suurt rolli mängiv lubadus oli minu väikeseks mootoriks parema minapildi kujunemisel. See oli miski mille olin alateadvusesse süstinud (ei mäletanud seda mingi periood) ja selline aktiivne iseendaga tegelemine (pikad jalutuskäigud värskes õhus) jne. said alguse. Enne seda olin nii negatiivse ellusuhtumise ja olemisega. Suhtusin negatiivselt teistesse, mis peegeldas tegelikult olukorda minus. Ma olin katki. Ja seniks kuni ma ei tegelenud iseenda hinge parandamisega, ei saanud ka muud asjad toimida.
 
Aastal 2018 avastasin end taas.. Miks?! Kuna olin endaga hakanud tegelema ning seda mitte füüsilise poole pärast, vaid just selle katkise hingega olin hakanud tegelema. Ja siis toimusid ka muutused. Mu mootor töötas ja töötas. Minu hinges ja olemises hakkasid toimuma muutused. Ma ei näinud sõbrannade ilusates kehades enam ohtu ega kadedust vaid nägin neis tööd, ilu ja ka nende muresid. Olin tolle hetkeni sellel arvamusel, et ainult paksudel on oma keha üle vinguda ja hädaldada. Ei. Seda on igal naisel ja isegi mehel, olenemata kehavormist. Ja nii kui taipasin, et võti on minu hinges, siis hakkasid asjad muutuma. Avastasin enda jaoks uue toidulaua, uued trennid, uued positiivsed inimesed ning eelkõige, mitte mingeid lubadusi vaid elada päev korraga, seada realistlik siht ja toimetada vaikselt selle poole. Ma ju lubasin endale katsetada ja proovida uusi asju. Ja sellest uuest asjast sai minu elustiil. Minu õnn ja rõõm.
 
Tänaseks, olles 30+ kg kaotanud, ent olles siiski veel liigse materjaliga, ma ei tunne end koledana. Tegelt ka. Ma ei ole paks. Jah, mu sisemus vahepeal tahaks seda mulle öelda, sest kui oled elanud põhimõtteliselt terve elu selle teadmisega, et oled paks ja kole jne, siis see on osa sinu minapildist. Ja kui see minapilt muutub siis on selle muutusega natukene raske algselt kohaneda ent… Ma liigun igapäevaselt aina positiivsema iseenda poole. Jah, ma võiks olla veel paremas vormis ja kõike muud veel, jah, võiks… Ja ma olengi seda tulevikus, sest ma liigun selle poole. Ma olen oma ilusale kehale tänulik, et ta on tulnud minuga kaasa ja on vastu pidanud minu muutustele, sest see kõik on käinud kiiresti. Võin öelda, et viimased 4 kuud on olnud see olemine, kus olen tundnud siirast rahulolu iseendaga. Alati saab paremini, muidugi… Aga see rahu tunne… See on hinge pugenud. Tunnen, et olen endaga jõudnud Sina peale ning meist võivad saada sõbrad, sest ma ei vaata tema poole enam halvustava pilguga, vaid vaatangi siira rõõmu ning õnnetundega, sest mul on nii hea meel, et ta on olnud edukas! Muidugi on päevi, kus tahaksin olla veel saledam ja veel kenam jne, ent nendel päevadel üritan endale meelde tuletada seda kus kohast ma alustasin ja kuhu jõudnud olen. Mul on terve elu ees, et jõuda sihini ja kui aus olla… Kui jõuangi selleni, kas siis olen lõplikult rahul?! Vaevalt. Buduaari pildistama oli ka plaan minna siis kui olen ilus ja sale. Sest arvasin, et minu “vorm” ei sobi selleks, ent tegelikult sobib see täpselt sellisena nagu ta on. Ma ei ole ilus nagu teised, ma olen iseenda moodi ilus.“
 
Kui ta minuga ühendust võttis, siis oli ta veel kahtleval seisukohal, et kas üldse tulla. Vestlesime veidi ja siis kirjutas: “ Tead… Teeme ära… Mis siin ikka.“ Ja kuna jätkasime kirjutamist veidi, tulid ka laused: Ses mõttes… Olen selline nagu olen, olen pika pika tee maha käinud ja võin olla uhke selle üle milline olen
Ja lõppude lõpuks… Olen naine.“ ja „Ja ma tahakski selle buduaariga justkui endale ise öelda seda, et ma olen tubli… Et ma olen ilus…“
 
Me vestluse käigus ma ka kirjutasin talle, et ma ei luba kunagi kellelegi midagi, et ma pildistan ainult nii nagu ma näen ja oskan ning annan oma parima, mis mina too hetk suudan anda. Ma ei muuda kedagi ja näitan ausalt nii nagu mina näen.
 
Ja siis saabus pildistamine selline äge kärts naine, kes tegelikult mulle paistis nii ägeda suhtumisega ja nii rõõmsameelne. Ta käis enne sessiooni pesupoes ja ostis endale need kaks musta pesukomplekti ja ütles, et ta on seda väärt, olles nagu väike laps, kes on tulnud välja kommipoest pulgakomm käes, seisis ta mul seal keset tuba oma pesu käes. Ja oleksite te näinud kui siirast rõõmu ja naudingut ta nendest uutest pesudest enda jaoks tundis. Sessioon ise oli meil nii lõbus, et enamus aega me lihtsalt naersime.
 
Ilmselt ta naerab siiani, et ma ütlesin talle, et ta on SEKS NAINE. No onju või mis te arvate?
 
Ja minu jaoks on oluliseimad sõnad: „Tahtsin Sind tänada selle super 2 tunni eest! Mul oli niiiii fun ja tore olla!!! Ja noh… Piltidest me ei hakka üldse rääkimagi… Oeh… Aitäh, et oled Sina ja seisad selle eest, millesse usud ja milles ilu näed!!!! Aitäh, et näed meis kõigis ilu!“
 
Ah ja kui sul kuskl on sõbranna, kes oma kehas ja ilus kahtleb, siis näita talle seda teksti siin.
 
Arvake mis kell on – 2 öösel kui selle töö siin lõpetan. Ja selle looga juhatan sisse oma puhkuse ning võtan nädalaks aja maha, et oma akusid laadida ning aprillist olen te kõigi jaoks taas olemas.
 
Info ja broneerimine: kadri@roadway.ee / http://kadripurje.com/ / https://www.instagram.com/kadripurjephotography
 
Share on: FacebookTwitterPinterest